Pronksiajal toodi Eestisse pronksesemeid, kuna kohalikud maavarad puudusid. Pronksi vahetati nahkade ja teravilja vastu peamiselt Skandinaavia ja Ida-Preisiaga. Eestis valmistati pronksist kirveid, odaotsi ja ehteid, kuid kivi, sarve ja luu kasutamine jäi endiselt oluliseks. Pronksi töötlemine sai alguse 1. aastatuhande keskpaiku eKr, kuid sellest ei saanud peamine materjal.
Pronksiajal muutus karjakasvatus tähtsaimaks elatusallikaks, lisaks tegeleti põlluharimise, kalapüügi ja küttimisega. Peamiselt kasvatati lambaid, veiseid ja sigu. Alepõllundust kasutati uute põldude loomiseks, kuid viljapõllud olid väikesed. Inimesed elasid kindlustatud asulates, nagu Asva Saaremaal, kus pronksivalmistamise oskus arenes.
Kaubavahetus Skandinaaviaga intensiivistus ja Asva kultuurile iseloomulik keraamika levis ka üle mere. Matusekommetest on tuntud kivikalmed ja laevkalmed, näiteks Saaremaal ja Tallinna lähedal.