Kiviajal Eestis olid valdavalt animism ja totemism. Inimesed uskusid, et kõigil loodusobjektidel (puud, kivid, jõed, loomad) on hinged, kes mõjutasid nende igapäevaelu. Tõenäoliselt austati teatud loomi kui hõimu kaitsevaime. Matmisrituaalid näitavad usku hauatagusesse ellu, sest haudadesse pandi tööriistu, ehteid ja toitu.