Please enable JavaScript.

Coggle requires JavaScript to display documents.

Veestik - Coggle Diagram

- - - - Sisevete hulk ja iseloom on tihedalt seotud ala geograafilise asendi, pinnaehituse ja kliimaga.
        
        Siin on välja kujunenud tihe vooluvete võrk, mis toitub sademetest. Eestis on üle 7000 vooluveekogu, 90% neist on aga alla 10 km pikad. Üle 100 km pikkusi jõgesid on meil kümme.
    - - Sellele lisandub 20 000 rabalaugast ehk järvetaolist veekogu, mis on koondunud rabade kõrgemate keskosade ümber.
        
        Kõik need kokku hõlmavad ligi 5% riigi pindalast.
  - - - Hulgaliselt on üles paisutatud tiike ja veehoidlaid.
    - - Sealsed suuremad veetarbijad on tööstusettevõtted (Iru elektrijaam, Kehra paberikombinaat jt). Olukorra leevendamiseks kasutatakse veehoidlate vett ning põhjavett.
        
        Eesti jõgedest on kogu ulatuses laevatatav Emajõgi ja järvedest on laevatatavad Peipsi-Pihkva ning Võrtsjärv. Viimased on ühtlasi ka tähtsaimad kalapüügijärved.
  - - - Jääkilpidest hargnevad piki orge ning muid kallakpindu liikuvad jääkeeled ehk liustikud.
        
        Suveks tekivad jääkilpide ja liustike pinnale ajutised jääjõed ja -järved, mida järgmistel aastatel ei pruugi enam samas kohas olla.
        
        Mõnevõrra väiksematel laiuskraadidel on Skandinaavia mäestikus kujunenud väga tihe vetevõrk, kus valitsevad lühikesed, suure langu ja kiire vooluga jõed.
        
        Tasandikuline Fennoskandia ehk Rootsi, Soome, Venemaa Karjala ja Koola poolsaar paistavad silma järverohkusega. Siin asuvad Euroopa suurimad järved Laadoga ja Äänisjärv ning teisedki suured järved, näiteks Vänern, Vättern, Saimaa ja Inari.
  - - - Ida-Euroopa järved on enamasti koondunud järvestikeks mandrijäätekkelistele kõrgustikele, näiteks Venemaa lääneosas Valdais ja Poola kirdeosas Masuurias.
        
        Ida-Euroopa lõunaosas järvede hulk väheneb, suurem osa neist koondub jõelammidele.
        
        Need on limaanid, mereveega üleujutatud kunagised jõesuudmed, mis on hiljem settevalliga merest eraldunud.
  - - - Jõed on omavahel kanalitega ühendatud ühtseks siseveeteede süsteemiks. Kesk-Euroopa pikim jõgi Doonau jaguneb Ülem-, Kesk- ja Alam-Doonauks ja on eri osades väga eriilmeline.
        
        Mäestikujõed on suure languga, kärestikulised ja kiirevoolulised. Need toituvad peamiselt lume ja liustike sulamisveest ning on suvise suurveega. Mäestikujõgedele on ehitatud arvukalt hüdroelektrijaamu.
- - - - Atlandi ookeani sisemered Euroopas on Läänemeri ja Vahemeri koos oma üksikute osadega (Liguuria, Türreeni, Aadria, Joonia, Egeuse ja Marmara meri).
    - - Skandinaavia poolsaare põhjaosa, Koola poolsaart ning Ida-Euroopa lauskmaa põhjarannikut uhuvad Arktika ookeani ääremered, need on Barentsi ja Kara meri.
    - - Arktika ookeani sisemereks võib pidada Fennoskandiat ülejäänud Ida-Euroopa lauskmaast eraldavat Valget merd.
  - - - Läänemeri omakorda avaldab suurt mõju ümbritseva maismaa biosfääri ning ökosüsteemide arengule.
    - - Läänemeri on madal, selle keskmine sügavus on vaid 50 m. Kõige sügavam koht (459 m) asub Rootsi ranniku lähedal Landsorti vagumuses.
        
        Veemahult (21 721 km3) jääb Läänemeri pisut alla Baikali järvele, mis on maailma sügavaim mageveekogu.
  - - - Saaremaast ja Hiiumaast läände jääv meri on sügavam ja soojeneb suvel aeglaselt, talvel aga kattub harva jääga (Eesti rannikumeri jäätub –0,2…–0,4 °C juures).
        
        Eriti tugevasti soojeneb vesi Haapsalu ja Pärnu lahes, kus see võib südasuvel olla sama soe kui Vahemere supelrandades.
  - - - Läänemeri on oluline transpordikoridor ning peamiseks majandustegevuseks sellel on sõitjate- ja kaubavedu.
        
        Meri pakub elatist ka neile inimestele, kes tegelevad näiteks kalanduse või turismiga.
        
        Oma väikese veemassi ning kehva veevahetuse tõttu reostub Läänemeri väga kergesti.
        
        Oluline saasteainete rühm on ka merre sattunud raskemetallid: elavhõbe, plii, kaadmium, vask ja nikkel.
        
        Selleks, et Läänemere ökosüsteemi kaitsta, on sõlmitud mitu rahvusvahelist kokkulepet. Neist tuntuim on 1974. aastal loodud merekeskkonna kaitse konventsioon, millega Eesti liitus 1992. aastal.
- - - - Kuigi Eesti territoorium on tasandikuline, on siin geoloogilisest ehitusest tulenevalt kujunenud väga eriilmelised rannad.
  - - - Saaremaa põhjarannikul leidub enam kui paarikümne meetri kõrgusi panku, näiteks Panga pank.
      - Järsakrandade hulgas esineb ka pudedatesse kvaternaari setetesse murrutatud astanguid, kuid need on pankadest üldiselt madalamad ja laugemad ning enamasti kaetud rusukaldega.
        
        Silmapaistvaim sellist tüüpi järsakrand on Purtse Hiiemäe astang Põhja-Eestis. Rohkem selliseid astanguid leidub kunagistel randadel, näiteks Sakala kõrgustiku läänenõlval ja Lääne-Saaremaa kõrgustikul.
  - - - Otse rannal paljanduvad lubjakivid on siin tugevasti karstunud. Teine ning märksa enam esinev kulutuslik lauskrannatüüp on moreenrand.
        
        Sellist randa iseloomustab kivide ja suurte rändrahnude rohkus. Need on alles jäänud moreenist, mida lained on tuhandete aastate kestel töödelnud.
        
        Eesti peamised kuhjelised rannad on liiva-, mölli- ja kruusa- veeristiku ehk kliburannad. Liiva- ja kliburannad on kujunenud lainetusele avatud rannikulõikudel.
        
        Lainetuse eest varjatud madalates lahesoppides on tavaliselt pooleldi mudaga kaetud savikatest setetest möllirannad. Kuna möllirannad on toitainerikkad, levivad seal ulatuslikud rannaroostikud.
  - - - Seetõttu valitseb seal lahtedest ning poolsaartest liigestatud ja kaljusaarte- ehk skääriderohke kulutusrannik, mida nimetatakse skäärrannikuks.
        
        Rootsi idarannikul Gotlandi ja Ölandi saarel on aga Saaremaaga sarnaselt palju lubjakivipanku.
        
        Lätis ja Leedus rannik tektooniliselt vajub ja meri kannab randa ohtralt setteid. Rannik on suhteliselt sirgjooneline, saarteta ja põhiliselt kuhjeline.
        
        Sealseid liivarandu palistavad sageli kõrged luiteahelikud. Luitelist liivaranda leidub paljudes kohtades ka Poolas ja Saksamaal.
- - - - Pealmised sette- ja kivimikihid, näiteks liiv, kruus ning lõhelised lubjakivid, lasevad vett läbi ja nii satub sademevesi üsna sügavale maapõue.
        
        Taolisi setteid ja kivimeid nimetatakse vett läbilaskvaiks. Sügavamal paiknevad peeneteralised setted ja tihedad aluspõhjakivimid moodustavad aga vettpidava kihi, millest sügavamale vesi ei vaju.
        
        Vesi liigub pinnases seni, kuni jõuab vettpidava kivimikihini ja jääb sellele püsima. Kuna vettpidavad ja vett läbilaskvad kivimikihid vahelduvad, paikneb ka põhjavesi maakoores kihiti.
        
        Kui mingi sette- või kivimikihi poorid on põhjaveega täitunud, siis on tegemist veega küllastunud kihiga, muudel puhkudel veega küllastumata kihiga.
        
        Taasteke sõltub maasse imbuva sademevee mahust, kulumine aga looduslikust äravoolust (allikatesse, jõgedesse) ja sellest, kui palju ammutab põhjavett inimene.
  - - - Ülemiste kihtide põhjavesi moodustub peamiselt maasse imbuvatest sademetest ja on mage.
        
        Sügavamal leidub geoloogilisest minevikust pärit vett ning sügavuse suurenedes soolsus kasvab.
        
        Suure mineraalainete sisaldusega põhjavees leidub joodi, broomi ja muid mikroelemente, mis annavad veele ravitoime, mistõttu seda tarbitakse mineraalveena.
        
        Peamine osa Eestis tarbitavast joogiveest saadakse põhjaveest. Intensiivse kasutuse tõttu on paljudes kohtades põhjavee tase alanenud ning selle varud ei suuda taastuda.
  - - - Sood on üliolulised puhta magevee mahutid. Rabade massist moodustab vesi umbes 95% ning ülejäänud 5% turvas ja seda katvad taimed.
        
        Turbakihi sügavuse ja vanuse järgi tehakse kindlaks turba juurdekasvu kiirus ning soo kujunemise aeg. Eestis on keskmiseks juurdekasvu kiiruseks 1 mm aastas.
        
        Sood pole olulised mitte ainult puhta magevee säilitajatena, vaid need seovad ka suurtes kogustes süsinikku ja on koduks paljudele looma- ja taimeliikidele.
        
        Soo võib tekkida siis, kui põhjavee tase tõuseb või veekogu kinni kasvab. Soo areneb tavaliselt kolmes järgus.