Please enable JavaScript.
Coggle requires JavaScript to display documents.
Eesti geoloogiline ehitus ja pinnamood - Coggle Diagram
Eesti geoloogiline ehitus ja pinnamood
Eesti geoloogiline ehitus
Eesti geoloogiline ehitus on mitmekesine, koosnedes erinevatest kivimitest nagu näiteks graniit, liivakivi, dolomiit ja rändrahnud.
Aluskord Eestis
Eesti territoorium paikneb geoloogiliselt Ida-Euroopa platvormi loodeosas.
Eesti aluskorra sügavus väheneb lõunast põhja suunas ning samas suunas õheneb ka pealiskord. Võrus on aluskord 600 m sügavusel, Tallinnas aga 120–130 m sügavusel.
Meile lähimad aluskorrakivimite paljandid asuvad Soome lahe keskosas Suursaarel ja Suurel Tütarsaarel. Eesti aluskord koosneb peamiselt kristalsetest kivimitest (graniit, gneiss, kvartsiit jt).
Pealiskorra settekivimid
Eesti ala pealiskorra moodustavad vanaaegkonna meredes kuhjunud setetest moodustunud settekivimid. Need katavad kõikjal Eestis aluskorra tugevasti kurdunud ning murrangutest läbitud kristalseid kivimeid.
Pealiskorra settekivimite avamused ehk avamusalad Eestis
Avamusala on ala, kus pinnakatte puudumisel paljanduksid ühe ajastu kivimid.
Devoni ajastu lõpul jäi Eesti ala kagunurk taas mere alla ning kujunesid lubjakivid ja dolomiidid, mis tänapäeval paljanduvad Haanja kõrgustiku lõunaosas.
Millal kujunes ja millest koosneb pinnakate?
Eesti kõige sügavam enne viimast mandrijäätumist tekkinud org ehk ürgorg on Kütiorg Võrumaal (70 m sügavune)
Pinnakatte paksus on Eestis väga ebaühtlane. Esineb paetasandikke, kus pinnakatet on ainult mõni sentimeeter. Põhja- ja Kesk-Eestis on pinnakate enamasti siiski 2–3 m, Lõuna-Eesti tasandikel 5–10 m paksune. Lõuna-Eesti kuhjelistel kõrgustikel ning ürgorgudes on see aga üle 100 m paks (Abja orus 207 m).
Eesti peamiseks pinnakattematerjaliks on moreen, mis on erineva terasuuruse ja koostisega kivimiosakeste segu
Muud pinnakattematerjalid
Pärast mandrijää sulamist oli suur osa Eesti alast kaetud jääjärvede ja Läänemere vetega. Üleujutatud osa nimetatakse Madal-Eestiks.
Eesti aluspõhja kattev pudedatest setetest pinnakate on kujunenud kvaternaari ajastu jääaegadel ja -vaheaegadel ning pärast viimast mandrijäätumist.
Eesti pinnakattematerjalide hulka kuuluvad lisaks pealiskorra settekivimitele ka näiteks muld, taimestik ja veekogud. : : :
Lõuna-Eesti küngaste jalamile kannab aga nõlvapidi alla voolav vihmavesi savikaid uhtsetteid. Suurte veekogude lähedusse on tuul kuhjanud liiva. Elutekkelised setted (turvas, muda) seostuvad eelkõige soodega. Ka inimtegevusel on omad setted. Maavarasid rikastades ja kasutades on inimesed tekitanud jääkprodukte, näiteks aherainet ja põlevkivituhka, mille puistanguid on kuhjatud Kirde-Eestisse.
Eesti pinnamood ja selle kujunemine
Eesti pinnamood on kujunenud mitmete geoloogiliste protsesside tulemusena, sealhulgas liustiku tegevuse, mere taganemise ja maakoore tõusude mõjul. See on loonud Eestile iseloomuliku tasase maastiku, mida iseloomustavad madalad mäed, järved ja sood.
Millal on kujunenud Eesti pinnamood?
Eesti pinnamoe kujunemises eristatakse üldjoontes kolme tähtsamat etappi. Esimene etapp algas umbes 350 miljonit aastat tagasi devoni ajastul ning kestis kvaternaari mandrijäätumisteni. Pikaajalise kulumise tagajärjel kujunesid välja aluspõhja reljeefi peamised suurvormid: kõrgustikud, lavamaad ja nõod.
Teine etapp on seotud mandriliustike kulutava ja kuhjava tegevusega. Jääaegade arvu suhtes ei ole teadlased üksmeelel. Arvatakse, et neid on olnud 3–6. Korduvalt peale tunginud liustikud kandsid aluspõhja ülaosast ära mitmekümne meetri paksuse kihi.
Mandrijää serv taandus meie territooriumilt kagust loodesse, vabastades jääkattest esmalt Kagu-Eesti ala ning viimasena Loode-Eesti ja Lääne-Eesti saared. Lõplikult vabanes Eesti territoorium jääkattest umbes 11 000 a tagasi.
Kolmandal etapil, s.o jääajajärgsel perioodil toimus jääajal tekkinud pinnamoe tasandumine ning setete ärakanne voolava vee, merelainete, tuule, murenemise ja raskusjõu toimel. Vahetult jääaja järel üle ujutatud Madal-Eestis tasandasid pinnamoodi merelised setted, järvedes ja soodes aga bioloogiliste protsesside tagajärjel kuhjunud muda ja turvas.
Kõrgustikud
Kõrgustikud on suured ümbrusest kõrgemad alad, millel esineb mitmesuguseid kõrgendikke, nõgusid, orge jt väiksemaid pinnavorme. Kõrgustike jalamid asuvad Eestis harilikult 75-100 m kõrgusel. Eristatakse kahte kõrgustike rühma: kuhjelised ja kulutuskõrgustikud.
Kulutuskõrgustike välimus sõltub aluspõhja kujust. Kõrgustike kõrgeimad punktid asuvad enamasti seal, kus ka aluspõhi kõrgemale ulatub.
Eestis esineb veel mitu väiksemat kõrgustikku. Ümbrusest kõrgemad alad on näiteks Saadjärve voorestik (kõrgeim punkt 145 m), Kõpu kõrgustik Hiiumaal (69 m) ja Lääne-Saaremaa kõrgustik (59 m).
Lavamaad
Kõrg-Eesti on ala, mis pärast jääaega ei jäänud vee alla ning on Madal-Eestiga võrreldes vahelduvama pinnamoega, vähem soostunud ja viljakama mullastikuga. Madal-Eesti oli aga pärast jääaega veega üleujutatud ning selle pinnamood on tasane ja esineb rohkesti soid.
Lavamaad ehk platood on ümbrusest kõrgemad tasandikud, mida enamasti ääristavad astangud. Põhja-Eestis asub kaks suurt lavamaad: Harju ja Viru lavamaa. Mõlemad lavamaad on 30–70 m kõrgused lubjakiviplatood, mille enamasti tasast pealispinda liigestavad jõeorud.
Lõuna-Eestis asub Kagu-Eesti ehk Ugandi lavamaa, s.o ürgorgudest liigestatud 40–100 m kõrgune liivakiviplatoo, millel on kõrged astangud läänes Võrtsjärve ääres Tammel ning idas Peipsi kaldal Kallastel.
Peale lavamaade on Eestis kaks suhteliselt kõrget tasandikku: 60–80 m kõrgune Kesk-Eesti tasandik ning 50–90 m kõrgune Vahe-Eesti tasandik ehk Kõrvemaa.
Nõod ja orud
Kõrgemaid alasid lahutavad reljeefi suurvormid on nõod ja orud, mis on hästi eristatavad Lõuna-Eestis.
Nõgu on keskelt madalam ning servadest kõrgem suletud pinnavorm, mille põhjas on tavaliselt järv või soo.
Org on pikliku kujuga maapinnasüvend. Kunagised, enne viimaseid jääaegu voolanud hiigeljõed tekitasid Eesti aluspõhja väga sügavad ja laiad orud ehk orundid. Need orud võivad olla mitu kilomeetrit laiad. Praeguseks on nende põhjas säilinud vaid võrdlemisi väikesed vooluveekogud.
Madalikud
Madalikud on Eestis kuni 50 m kõrgused tasandikud, mis on pikka aega olnud Läänemere all. Maismaaks muutusid need alad kõrgustikest ja lavamaadest hiljem maakerke tagajärjel.
Madalikud hõlmavad peaaegu poole Eesti territooriumist, suuremad neist asuvad Lääne-Eestis. Lääne-Eesti madalik on 0–20 m kõrgune soostunud tasandik. Selle reljeefi liigestavad lubjakivikõrgendikud (Kirbla mägi, Mihkli Salumägi, Salevere Salumägi jt), mis kujutavad endast Lääne-Eesti paekalda üksikuid osi.
Lääne-Eesti madalik jätkub Lääne-Eesti saarestikus. Muhu ja Saaremaa põhjarannik on järsk, kerkides Panga pangal 21 m kõrguse astanguna.
Eesti pinnavormid
Mandrijäätekkelised pinnavormid
Mandrijäätumine algab liustiku pealetungiga, mille käigus hävitatakse suur osa endisest pinnamoest ning luuakse uusi, valdavalt kulutuslikke pinnavorme. Kui aga mandrijää sulab, tekivad peamiselt kuhjelised pinnavormid.
Viimase mandrijäätumise ajal kujunenud pinnavormide leviku järgi eristatakse Eesti alal kolme piirkonda. Esimese moodustab õhukese pinnakatte ja väheliigestatud reljeefiga Põhja-Eesti, kus tooni on andnud liustike kulutav tegevus.
Lõuna-Eestis moodustavad paksu pinnakatte ja künkliku reljeefiga kõrgustikud vööndi, kus on ülekaalus olnud liustike kuhjav tegevus.
Liustikutekkeliste pinnavormide erilise rühma moodustavad voored. Need väliskujult leivapätsi meenutavad kõrgendikud on tekkinud jää voolival tegevusel – kulutus- ja kuhjeprotsesside koostoimel. Voored paiknevad rühmiti, moodustades voorestikke.
Mandrijäätekkelistest kuhjevormidest levivad Eestis tasase või lainja pinnaga moreentasandikud. Need kujunesid aladel, kus aluspõhi oli suhteliselt tasase pinnaga ning kus liustikujää taandus võrdlemisi korrapäraselt, jättes moreeni maha ühtlase ja õhukese kattena.
Künkaid lahutavad üksteisest lühikesed, ent sügavad orud ja nõod, mis tähistavad jääpankade sulamisasemeid. Paljudes neist on tänapäevani säilinud järved. Seal esineb ka üksikuid väiksemaid künkaid, mis koosnevad läbinisti moreenist ning mida nimetatakse moreenküngasteks. Need kuhjusid jääsisestes tühimikes kiiresti püdela massina välja sulanud moreenist.
Ooside teke
Oosid ehk vallseljakud on liustikulõhedes voolanud jõgede setetest (enamasti liivast, kruusast või veeristest) kujunenud järsunõlvalised (kuni 42°) ja teravaharjalised vallid. Oosid on pikad ja kitsad ning võivad moodustada kümnete kilomeetrite pikkusi oosiahelikke.
Ka liustiku sulamisvesi tekitas kuhje- ja kulutuspinnavorme. Kuhjepinnavormid on oosid ja mõhnad, mis kujunesid liustikulõhedes liikunud ja jääpankade vahel seisnud sulamisvee setetest. Kulutusvormide hulgas on kõige tähtsamad jääsulamisvee äravooluorud.
Oos
Suurem osa oose paikneb Alutaguse madalikul, Kõrvemaal ja Pandivere kõrgustiku nõlvadel (Iisaku-Illuka, Uljaste, Neeruti-Porkuni, Rakvere, Aegviidu-Nelijärve jmt).
Mõhnade teke
Mõhnad on jääpankade-vahelistesse tühimikesse tekkinud veekogude setetest (kruusast ja liivast) moodustunud künkad. Need paiknevad harilikult rühmiti ja moodustavad mõhnastikke.
Mõhnastik
Suurimad mõhnastikud Eestis on Mägede, Jussi ja Viitna Vahe-Eesti tasandikul, Männikvälja ja Kurtna Alutaguse madalikul ning Kaiu Vooremaa idaservas.
Eesti pinnavormid hõlmavad erinevaid maastikuelemente nagu mäed, orud, järved, jõed, sood ja rannikualad. Näiteks on Eestis kõrgemad pinnavormid Haanja kõrgustik ja Pandivere kõrgustik.
Meretekkelised pinnavormid
Meretekkelised pinnavormid kujunevad lainete purustaval ehk murrutaval ja kuhjaval toimel nii rannavööndi veealuses osas ehk rannanõlval kui ka keskmisest veepiirist kõrgemal ehk rannal.
Levinud rannakuhjevormid on ka rannavallid ja maasääred. Rannavallid moodustuvad merepõhjast tormilainega rannale heidetud liivast, kruusast või klibust. Enamasti on need mõnisada meetrit pikad ja 1–2 m kõrged.
Maasäär tekib siis, kui lainetus ei liigu rannajoone suunas otse, vaid nurga all. Seepärast toimub ka settimine rannanõlval nurga all ja nii kujuneb ajapikku kuhjunud setetest maasäär, mis võib koosneda liivast või kruusast ja klibust. Maasääre avamere-poolne nõlv on vastasnõlvast laugem. Maasääri kohtab Väänas, Saaremaal Panga pangast lõunas jm.
Eesti ranniku peamised kulutusvormid on tekkinud rannikulõikudele, kus rannanõlv on järsk ning lainetuse purustav toime kõige suurem. Aluspõhjakivimeisse kulutatud järsakuid nimetatakse murrutuspankadeks. Nii on kujunenud Põhja-Eesti klint ning Muhu ja Saaremaa pangad.
Vooluveetekkelised pinnavormid
Kõige suuremad vooluveetekkelised pinnavormid on jõeorud. Eriti järskude, kohati püstiste astmeliste veerudega kanjonorge on Narva, Kunda ja Valgejõe alamjooksul.
Erineva kulumiskindlusega kivimite avamusaladel voolavatel jõgedel tekib kärestikke (kiire vooluga kivine lõik), koski (suure languga lõik) ja jugasid (astangult langev vesi) ning joastikke ehk kaskaade (mitu järjestikust astangut).
Joad on iseloomulikud Põhja-Eesti paekaldalt laskuvaile ning Soome lahte suubuvaile jõgedele (Keila, Jägala, Valgejõgi, Loobu, Narva jt).
Muud pinnavormid
Eesti on üks maailma põhjapoolsemaid piirkondi, kus kujuneb karstivorme. Karstumine on kõige intensiivsem Pandivere kõrgustikul ja Harju lavamaal – õhukese, vett kergesti läbilaskva pinnakattega aladel. Pandivere kõrgustiku keskosas on 1050 km2 suurune ala, kus jõgesid polegi, sest kogu vihma- ja lumesulamisvesi imbub maa sisse.
Tuuletekkelisi pinnavorme leidub peamiselt mere- ja järveliivade levikualal. Luide tekib siis, kui liiva kandev tuul kohtab oma teel takistust, mis ta kiirust vähendab, mistõttu pudenevad liivaterad takistuse juures maha. Luide kasvab ja matab takistuse enda alla, olles edaspidi ise tuulele takistuseks.
Suured sootasandikud on tekkinud sellest, kui püsivalt niiskel alal on ladestunud vähelagunenud orgaaniline aine (turvas). Suuremad loomad tallavad sisse loomaradu, koprad ja sipelgad aga ehitavad kuhilpesi.
Kosmilise päritoluga pinnavormid on meteoriidikraatrid. Need on meteoriidi langemise tagajärjel tekkinud valliga ümbritsetud lohud.
Inimtekkelised pinnavormid on näiteks muinas- ja ordulinnuste asemed ehk linnamäed. Tänapäeva Kirde-Eesti maastikupilti iseloomustavad aga 20. sajandil tekkinud suured põlevkivikarjäärid ning tuha- ja aherainemäed.
