Eesti muinasusund oli loodususund, mis tähendab, et uskumuste, kommete ja rituaalide sisuks oli inimese ja looduse hea vahekorra tagamine. Tähtsal kohal muistseis uskumusis oli surnute ja hingedega seonduv. Ei ole võimalik tuvastada, et muinaseestlastel oleks olnud mingi ühtne ja üksikasjalik pilt sellest, mis saab inimesest pärast surma, kuid on siiski selge, et surma ei peetud inimese teekonna lõplikuks lõpuks. Kokkuvõttes polnud muinasusund milte niivõrd usk kui elu- ja mõtteviis, mis kujundas eestlaste suhtumist loodusesse, surma ja maailma.