Sõnajalaõis oli kaunis õis , puhkes jaaniööl lühikeseks ajaks, andis oma noppijale rikkust, lindude,loomade, inimeste mõistmise võimet teadmisi kõigi maailma asjade kohta.Reeglina tuli otsida üksinda,ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber, ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata.Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.