Please enable JavaScript.
Coggle requires JavaScript to display documents.
Ilmastikunähtused (hall hall, kaste k, ä äike, jäide j, härmatis härmatis,…
-
Õhumassisisesed äikesed jagunevad omakorda termilisteks, advektiivseteks ja orograafilisteks. Termilist äikest põhjustavad tõusvad õhuvoolud, mis tekivad maapinna ebaühtlase soojenemise tagajärjel harilikult pärast keskpäeva, mere kohal ka öösel ja hommikul.
äide on jääkiht, mis tekib maapinnale ja esemeile alajahtunud vihma- või udupiiskade jäätumisel.[1] Maapinnale tekkinud jäidet nimetatakse ka kiilasjääks.
Jäite tekkimiseks sobiv õhutemperatuur on 0...–3 °C.[1] Jäide võib olla mitu sentimeetrit paks.
Härmatis ehk härm on valge kohev lumetaoline sademekiht, mis tekib puuokstele, traatidele jm külma uduse ilmaga või eriti tugeva külmaga.
Lörts on sademete liik, mis koosneb nii lumest kui ka vihmast. Lörtsi sajab tavaliselt hilissügisel ja varakevadel, ka talvel sulailma ajal. Lörts tekib, kui õhutemperatuur troposfääri alaosas ületab 0 °C
Kaste on õhust temperatuuri langemisel ja veeauru kondenseerumisel maapinnale ja esemeile sadestunud veepiisakesed.
Hall on õhutemperatuuri langemisel alla 0 °C maapinnale, taimedele ja esemetele tekkiv sade.
Udu tekib siis, kui õhu suhteline niiskus on 100%. Udupiisad moodustuvad, kui veeaur kondenseerub kondensatsioonituumakestele. Eestis on keskmiselt 50–70 päeva aastas, mil esineb udu. Kõige harvemini esineb seda mais ja juunis. Rannikul esineb udu harvemini kui sisemaal.
Vikerkaare põhjustab päikesekiirte eri lainepikkustel erinev murdumine ja peegeldumine ligikaudu kerakujulistelt vihmapiiskadelt vihmaseinal või vihmapilves, kui päikesevalgus langeb viimasele vaatleja selja tagant. Atmosfääris iga veepiisk toimides nagu prisma lahutab valge valguse erineva lainepikkusega komponentideks ja kui selline lahutamine toimub paljudes miljonites piiskades, siis ilmubki taevasse vikerkaar.
Rahetera läbimõõt on 0,5–20 sentimeetrit[viide?]. Suuremad raheterad esinevad koos äikesega. Rahe võib kaasneda pea iga äikesetormiga, sest raheterad langevad enamasti rünksajupilvedest (äikesepilvedest).[1] Rahe tekkeks on äikesepilves tarvis tugevaid tõusvaid õhuvoole ja külmumist tavalisest madalamal kõrgusel. Kõige sagedamini esineb rahet kesklaiustel mandrite sisealadel. Troopikas esineb rahet harvemini, peamiselt kõrgematel aladel.
