Oh ma armas Roosa-Linda, ootan pargis täna sind ma!
Su abikaasa tuli sinna, käskis minul ära minna!
Pargis linnud laulavad, kuid nende laul ei lohuta.
Südames mul oled sa , elu on kurb sinuta!
Seal kenat neidu märkas ta, kes pisaraid valas ka, sest homme abielluma peab armastuseta, ta Rüütel neiu juurde tõttas ja teda lahutama ruttas.
Südames tel tärkas lootus, et see armas neiu on ta saatus!
Neiu vaatas rüütli poole südamesse tõi see soojus.
Käed siis kaela ümber põimus, armastus see võttis võimsust!
Tegid nad koos plaane ka, et õhtul juba põgeneda.
Koos olla tahtsid veel, oma pikal eluteel!
Armastus see tugev vägi,- aitab murest valust läbi!
Mägesid ta liigutab, mured väikseks tunduvad.
