Kuna ükski riik polnud valmistunud sõjaks, polnud kellelgi ka piisavalt varusid. Prantsusmaa suutis end tänu naiste tööjõu ulatuslikule rakendamisele ise ära toita ning Inglismaal püsis toiduainetega varustamine põhimõtteliselt sõjaeelsel tasemel kuni 1917. aastani, mil Saksa allveesõja mõjud end tundma hakkasid andma. Saksamaal ning Austrias hakkas aga majandusblokaadist tingitud puudus ilmnema juba 1916. aastal. Inimesed pidid piirama kalatoodete ja munade tarbimist, sama lugu oli suhkru ja kartuliga. Kartul asendati naeriga, esmatarbekaupadele, nagu seep ja küte, seati sisse karmid normid. Toidupuuduse leevendamiseks võeti appi keemiatööstus, mis asus tootma ersatskaupu, mis oma ametlike omaduste järel pidanuks olema originaaliga samaväärsed, tegelikult olid aga maitsetud ning ebameeldivad. Puudus aga kasvas ning 1917. aastal algas nälg, millele lisandusid epideemiad, mis nii tagalas kui ka rindel ulatuslikku laastamistööd tegid.
